Soode levik Eestis

Soodega on kaetud 22,3% Eesti territooriumist. Meil on 9836 rohkem kui 1 hektari suurust sood. Nende kogupindala ületab miljon hektarit.

Soostumise poolest oleme Soome järel maailmas teisel kohal. Mujal Euroopas on need loodusmaastikud praktiliselt hävinud. Sealsed sood on juba aastasadade eest põllu- ja metsamaa saamiseks kuivendatud.

Sood on levinud üle kogu Eesti. Kõige suuremad on Puhatu (57 000 ha), Epu-Kakerdi (39 000 ha), Endla (25 100 ha), Lavassaare (37 800 ha), Suursoo (17 100 ha) ning Peedla (15 500 ha) soostikud.

Enamik meie suurematest soostikest on looduskaitse all. Tuntumad sookaitsealad on Soomaa Rahvuspark, Endla looduskaitseala, Nigula looduskaitsela, Alam-Pedja looduskaitseala ning Emajõe Suursoo maastikukaitseala.

Soode kasutamine

Sood hakkasid tekkima pärast viimast mandrijäätumist (ca 8000–10 000 aastat tagasi). Jää alt hiljem vabanenud Lääne-Eestis on seetõttu rohkesti madalsoid. Ida- ja Kesk-Eestis, kus soostumine on toimunud pikemat aega, on rohkem rabasid.

Kõige tähtsam soodes leiduv loodusvara on turvas. See tekib soos kasvavate taimede jäänuste lagunemisel. Hapnikuvaeses turbapinnases kõdunevad taimejäänused vaid osaliselt. Seega on rabad ainulaadsed kooslused, kus koguneb üha paksenev turbakiht.

Aastas tekib keskmiselt juurde 0,5–1 millimeetrit turvast. Kõige vanemates soodes on 8–9 meetri paksune turbakiht. Turbast valmistatakse briketti, loomade allapanu, kasvuturvast ning väetist. Samuti kasutatakse seda meditsiinis.

Sood on olulised puhta vee varud. Neis on rohkem vett kui kõigis meie järvedes. Rabalaugastes olev happeline vesi on mikroobidest vaba ning seda võib kartmata juua.

Aasta-aastalt käib meie soodes üha enam puhkajaid. Loodushuviliste jaoks on paljudele kaitsealadele rajatud laudteed. Paljud matkajad kasutavad pehmel pinnasel liikumiseks räätsasid, millega on tunduvalt kergem liikuda.

Sood ning sooserva metsad on suve lõpus ja sügisel marja- ning seenerikkad. Juuli lõpus valmivad magusa maitsega rabamurakad, septembris aga hapukad jõhvikad. Sooservades lisanduvad neile veel mustikad, sinikad ja pohlad. Siin võib leida rohkesti seeni, peamiselt pilvikuid ning männiriisikaid.

Mahajäetud turbavälju, kus enam kaevandamist ei toimu, saab kasutada jõhvikate kasvatamiseks. Sellistel „jõhvikapõldudel“ on saak tunduvalt suurem kui looduslikel aladel.

Mitme tuhande hektari suurused sood on puutumatud loodusmassiivid, kus leiavad elupaiga häirimise suhtes tundlikud loomaliigid. Meie sood on elupaigaks huntidele, kaljukotkastele, tetredele ja paljudele teistele Euroopas haruldastele liikidele. Seetõttu on meie soodel suur looduskaitseline väärtus.

Soid ohustavad tegurid

Kõige suuremaks ohuks soodele on nende kuivendamine. Möödunud sajandi jooksul on märkimisväärne osa meie soodest turba kaevandamiseks ning metsa- ja põllumaa saamiseks kuivendatud.

Sooserva rajatud kuivenduskraavid juhivad liigse vee minema. Selle tulemusena alaneb veetase ning kaovad niiskuslembesed taimed.

Kuivendatud soodes muutub taimestik. Turbasammal asendub puhmastaimedega (kanarbik, sookail jt). Kuna liigniiskus ei takista enam puude kasvu, hakkab sooservades peale kasvama mets.

Tänapäeval on inimene asunud kunagi rikutud soid taastama. Mõne aasta eest alustati Soomaa rahvuspargis asuva Kuresoo raba taastamist.

Soode kaitsmiseks suletakse seal olevad kraavid tammidega. Nii hakkab veetase aeglaselt tõusma ning taastub taimedele vajalik liigniiskus. Rabaservades raiutakse maha seal kasvama hakanud mets.

Mõnele mahajäetud turbaväljale proovitakse turbasamblaid istutada. Selle tulemusena hakkab moodustuma uus turbakiht.